Kirjutas: Marleen Pedjasaar
Sellel aastal tulevad kohalikud valimised veidi teistmoodi. Nimelt enne pärisvalimisi saavad oma hääle anda ka noored. Tartu Noortevolikogu (TNV) ja Eesti Noorteühenduste Liit (ENL) korraldavad Tartus ja Tallinnas Varivalimisi, mille käigus saavad 14-aastased ja vanemad noored anda oma hääle samade kandidaatide poolt, kes on üles seatud kohaliku omavalitsuse valimistel. Varivalimised kui Eestis esmakordne projekt on tõstatanud palju küsimusi ning saanud ka kriitika osaliseks. Mida aga õigupoolest siiski kardetakse? Noorte kaasamist poliitikasse? Uut ja tundmatut? Või hoopis enda erakonnale ebasobivaid valimistulemusi?
Varivalimiste eesmärgiks pole kindlasti mitte poliitpropaganda või noorte ebaaus mõjutamine, millele vihjas Tallinna linnavalitsus. Oma projektiga ei püüa me rõhutada mitte valimistulemust, vaid pigem sellele eelnevat teavitustööd ning noorte kaasatust. Enne valimispäeva toimuvad Tartu ja Tallinna koolides simulatsioonid, mille käigus noored asetavad end kellegi teise rolli ning püüavad leida ühiskonnas aktuaalsetele probleemidele lahendusi. Samuti on õpilastel võimalik osaleda debattides poliitikutega ning küsida neilt täpsustavaid küsimusi erakonna programmi või maailmavaate kohta.
Noorte teadlikkuse tõstmise kõrval on Varivalimistel veel üks eesmärk - tekitada valimas käimise harjumust. Madal valimisaktiivsus (viimastel kohalikel valimistel isegi alla 50%) pole ilmselt kellelegi üllatuseks. Olgugi et suhteliselt madalat valimisaktiivsust loetakse heaoluühiskondadele iseloomulikuks, on siiski samaaegselt tegemist probleemiga. Ei saa ju öelda, et meil on toimiv esindusdemokraatia, kui enamus inimesi pole endale esindajaid valinud. Samas ei pea ma õigeks valimiste kohustuslikuks muutmist, nagu seda on teinud näiteks Luksemburg ja Belgia. Pigem tuleks inimesi piisaval määral poliitikasse kaasata ja tekitada neis huvi enda ümber toimuva vastu. Läbi huvi tekib tahtmine end ümbritsevat suunata ja mõjutada, mis motiveerib ka iga nelja aasta tagant valimiskasti juurde minema.
Varivalimised imiteerivad pärisvalimisi - see tähendab, et valimine on samuti salajane ning igaühel on vaid üks hääl. Kogu valimisprotsess on paljudele esmaseks kogemuseks ja heaks võimaluseks teha tutvust ka valimiste korraldusliku poolega. Juba kord valimistesse kaasatud olnud noor läheb suurema tõenäosusega uuesti valima ka siis, kui tema hääl ametlikult arvesse läheb.
Idee korraldada noortele nii-öelda oma valimised pole täiesti uus. Sarnast projekti on Soomes läbi viidud juba aastast 1995. Eestis aga toimuvad Varivalimised esmakordselt ning rahaliselt toetavad siin projekti SA Archimedes Euroopa Noored Eesti büroo ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital, mis mõlemad on poliitiliselt sõltumatud. Samuti on suuremateks toetajateks Tartu linnavalitsus ja Tallinna Spordi- ja Noorsooamet. Mahuka noortealgatusena on Varivalimised loodetavasti teerajajaks veel paljudele sarnastele projektidele tulevikus.
Kuigi tegemist on poliitiliselt neutraalse ettevõtmisega, mille läbi ei püüta teha propagandat ühele või teisele parteile, on sõna „valimised" projekti nimes tekitanud ärevust nii poliitikute kui koolijuhtide seas. Minult on korduvalt küsitud, kas koolid on ikka õige koht sellise projekti läbiviimiseks. Põhjus, miks Varivalimised otsustas minna just koolidesse, on lihtne - nii on kõige parem õpilasteni ulatuda ja seda just eelnevat teavitustööd silmas pidades. Ka poliitikute vahendamises ühiskonnaõpetuse tundidesse või poliitilistes debattides ei maksa tingimata ohtu näha. Soomes on selline praktika Varivalimiste raames üsna tavaline - kohalikud poliitikud saavad otseses suhtluses noortega arutada päevakajalisi probleeme. Kool on loomulik keskkond, kus peaks toimuma õpilaste võimalikult mitmekülgne harimine ning ka valimised on sel sügisel paratamatult aktuaalne teema, millega keskmine gümnaasiumiõpilane kursis võiks olla.
Seepärast on kurb tõdeda, et Tallinnas pidid Varivalimised linnavalitsuse vastuseisu tõttu koolidest kaubanduskeskustesse kolima. Suhtun veidi skeptiliselt Tallinna linna siirasse muresse meie õpilaste valimisvankri ette rakendamisest. Pigem tundub, et võimulolev erakond hakkas kartma noorte arvamust. Seni, kuni „lapsed" kuskil omaette mängivad ja midagi suurt ette ei võta, on lihtne olla „noortesõbralik". Kui aga tundub, et noorte arvamus võiks jõuda laiema avalikkuseni või et noored tõesti tahavad midagi ära teha, tekib hirm ja „noortesõbralikkus" saab kohe uue tähenduse.
Tundub, et Eestis suhtub tavainimene poliitikasse ja poliitikutesse liigagi skeptiliselt ja üleolevalt, olles veidi pelgaval ning äraootaval seisukohal. Erakonda kuulumine paneb justkui sildi külge, mis ütleb, et selle inimesega enam mõistlikke asju ajada ei saa, sest ju ta lähtub ikka ja alati oma erakondlikust maailmavaatest või üritab vestluspartnerile sellekohast ajupesu teha. Poliitikat kui midagi „räpast" üritatakse igapäevaelust sageli justkui eraldada. Tegelikkuses pole aga poliitika midagi eraldiseisvat, vaid see ongi igapäevaelu osa, millega me paratamatult kõikjal kokku puutume. Ka koolid pole poliitiliselt neutraalsed, arvestades asjaolu, et väga paljud direktorid kuuluvad mõnda erakonda.
Siinkohal ma ei püüa väita, et noori ja lapsi tuleks varases eas poliitikasse kaasata või neid kuidagi ära kasutada. Küll aga tahan ma öelda, et poliitikat pole mõtet karta lihtsalt kartmise pärast ja et teadlik ning aktiivne kodanik on kursis ka poliitikamaastikul toimuvaga. Varivalimised on kodanikualgatus, mille eesmärgiks on tekitada noortes huvi end ümbritseva vastu ning panna neid juba praegu mõtlema, millises riigis nad elada tahavad, sest tulevik on nende kujundada.