________________

Olen iseenesest neid simusid juba täitsa kaua teinud. Tegelikult nii kaua, kui üldse võimalik, sest olin kunagi nende loomise juures. Ajapikku on nende läbiviimine muutunud üpris loomulikuks. Tean, mida kaasa võtta, mida teha ja mida öelda. Kuid üks asi, mida ma ka aeg-ajalt arvan teadvat, aga mille kohta ma alati eksin, on see, mida oodata.

Iga simulatsioon on uus ja huvitav. Seekordsed veel selle pärast eriti, et kaks neist olid minu jaoks täiesti uues keskkonnas: noortekeskuses.
Olles senimaani teinud simusid ainult koolides oli mul võibolla järsemgi üleminek noortekeskuste maailmasse kui mõnel teisel, sest mul olid juba jõudnud tekkida ja kinnistuda arusaamad sellest, kuidas üks simulatsioon enam-vähem kulgeb. Minu senine pilt aga oli määratud drastilisele ümberarvestusele, sest juba paari esimese hetkega Kristiine Avatud Noortekeskuses sain ma aru, et vanad reeglid enam ei kehti.

Klassi- ja koolikeskkonnal on selline teatav korralekutsuv ja vaoshoidev mõju (millel on nii häid kui halbu külgi), kuid see on see üks asi, mis on koolides käies konstantne: kord. Inimesed on harjunud koolis korrastatult tegutsema ja ülesandeid täitma.

Noortekeskus on aga teine maailm. Siin otsustab noor ise, mida ta tahab teha. Keegi ei saa teda otseselt millekski käskida. Mis teeb asjad ühest küljest keerulisemaks, sest noored on rohkem altid kõrvaliste tegevuste vastu huvi tundma, olema ülevoolavad, tegema nalja, ühesõnaga tegema täpselt seda, mida nad parajasti tahavad, mitte seda, mida peab. Teisalt aga on ääretult rõõmustav ja  tegeleda grupiga (olgugi et väiksemaga kui klass), kes on ise otsustanud, et nad soovivad nüüd oma aega sellele tegevusele pühendada. Lisaks on avatud keskkonnas ja meeled avatumad ning tihti jõutakse just sellises keskkonnas lahendusteni, mille peale klassiruumis eales ei tuldaks.

Ühtlasi ei tea klassis päris kindlalt kunagi, kas asi tehakse lõpuni selle pärast, et meeldis või oli asi pigem selles, et õpetaja tungivalt "soovitas”, kuigi enamasti on kõigil rõõmsad näod peas ja tänusõnadestki puudust ei tule. Noortekeskuse puhul aga võid kindel olla, et need noored veetsid Sinuga need poolteist tundi, sest nad ise tahtsid midagi uut ja huvitavat õppida. Siis tekib tõesti tunne, et oled suutnud kellegagi midagi kasulikku ja põnevat jagada. Ehk tekkis mõnel noorel isegi mõte, et oma elukeskkonna hüvanguks saab ju tõesti ise ka midagi teha.

Olen varivalimiste projektis osaledes analüüsinud valimisplatvorme ja silma peal hoidnud  erakondade kampaaniatel. Nende põhjal saaksin öelda, et varivalimiste tulemused ei ole väga üllatavad, on ka muidugi erandeid, aga üldjoontes on täiesti arusaadav, miks hetkelised tulemused on sellised nagu nad on.

Ma ei leia, et Reformierakonnale suur toetus oleks tingitud nende edukast kampaaniast noortele. Arvan, et asi on pigem selles, et Reformierakond on olnud kauem populaarsem (loe: juba varem silma paistnud) noorte seas kui IRL või Sotsid.

Sotsid tulid tänavu lagedale väga hea kampaaniaga, mida varasematel valimistel neil ei ole õnnestunud teha. Politoloogid on neid pigem hajameelseteks pidanud oma kampaaniate käivitamise osas.

Mis puutub IRL-i, siis viimane hõiskas juba päris mitu kuud enne valimisi oma suhteliselt populistlikku rahvaküsitlusega ja sellele järgnes, muidugi noortele meelepärane, lubadus "tasuta kõrgharidus kõigile võimekatele", mis kindlasti nii mõnegi vasakpoolse partei kadedaks tegi, et nemad seda loosungit välja ei mõelnud.

Ühesõnaga, leian, et IRL-i ja Sotside populaarsus noorte seas on selline hetkel just tänu nende kampaaniatele sellel aastal erinevalt Reformierakonnast, kes tõenäoliselt lõikas lihtsalt vilja, mida oli eelnevatel aastatel külvanud.

Kindlasti ei saa väita, et IRL ja Sotsid täiesti tundmatud parteid oleksid olnud enne neid valimisi, aga olen üsnagi kindel, et nende populaarsus mitmekordistus võrreldes varasemaga.

Alguses ma mainisin, et minu jaoks oli ka midagi üllatavat varivalimiste tulemustes. Selleks on Ida-Virumaal hääletanud noorte arv. Üldjoontes on venerahvusest isikud Eestis tuntud politoloogide seas just oma aktiivse osalemisega hääletamises, mis aga absoluutselt ei peegeldu Varivalimiste tulemustes.

Varivalimiste meeskonna liikmega suheldes tuli välja kurb tõsiasi, et paljudel noortel, kellel oli soov hääletada Ida-Virumaalt, ei saanud osa võtta kodakondsuse puudumise tõttu.

Kuna puuduvad selged andmed sellest, kui palju kodakondsusetuid noori oli, siis ei ole adekvaatne antud teemas rutakaid spekulatsioone teha. Kuid siiski, kui mõte uitama lasta, siis paratamatult tekkiks küsimus, miks peaks vene rahvusest noortel olema teistsugusem huvi ühiskonna tegevustes kaasa rääkida kui nende vanematel esindajatel.

Poliitika fanaatikuna ootan juba suure huviga järgmisi Varivalimiste tulemusi, et saaks reaalselt tõmmata mingeid paralleele, et ei peaks spekuleerima, vaid võiks mitme projekti andmete põhjal juba midagi kindlamat väita.

Teades varivalimiste tulemusi, jälgisin õhtuseid arenguid huviga. Esmalt jäi silma, et tulemused on hämmastavalt sarnased, pikalt juhtis Reformierakond, kellele järgnesid enam-vähem võrdselt IRL ja SDE.

Ainus erand on Keskerakonna häältesaak, mille tulemus jäi ilmselt vene noorte osaluse kesisuse taha.  Märgata on sarnasusi pühapäevaste Riigikogu valimistega, Keskerakonna häältesaak e-hääletusest oli kesine, kuid õhtu arenedes, kui suure valijaskonnaga ringkondadest hakkasid hääled tulema, parandas Keskerakond oma positsiooni jõudsalt. Teatavasti on levinud arvamus, et Keskerakonna häältesaak baseerub suures osas muukeelsele elanikkonnale ja vanemaealistele kodanikele.

Vaadeldes tulemusi ringkondades, siis jäi silma SDE kahe eilse tugeva kantsi Viljandi- ja Järvamaa ning Võru-, Põlva-, Valgamaa tulemus, kus tulemused olid üllatavalt identsed. Just nendes maakondades oli ka varivalimistest osavõtt üks suurimaid, mis omakorda andis täpsema spektri noorte arvamusest.

Arvestada tuleb, et varivalimistel eksisteeris piirkondade lõikes valimisaktiivuses üsna suur variatsioon. Järgmistel varivalimistel tuleks rohkem tegeleda vene noorte mobiliseerimisega, et saada tegelikule valimistulemuselt lähedasemat pilti.

Usun, et varivalimised saatsid ühiskonnale ja noortele endile selge sõnumi.  Eelkõige saab pühapäevastest tulemustest täheldada seda, et noored tajuvad valimisealistega poliitilisi protsesse üpris sarnaselt. Teades, et noori jääb aasta-aastalt märksa vähemaks, jääb nende häälgi ühiskonnas tänaseid protsesse ja poliitilist kultuuri arvestades kahjuks väiksemaks. Just seetõttu tähtsustangi varivalimiste projekti,  selle projekti kaudu said mitmed noored poliitilises sfääris tugevamaks ja targemaks. Loodan, et  noored oskavad tulevikus efektiivsemalt oma mõtteid väljendada ning nõudmisi poliitikutele edastada, mistõttu poliitika Eestis võiks pikas perspektiivis muutuda kaasavamaks, inimkesksemaks ja puhtamaks meile kõigile!

__________________________

RIHO NAGEL Tallinna Ülikooli Riigiteaduste tudeng

Lisaks eelkõnelejale seda, et kuigi Keskerakond jäi varivalimistel noorte valikutes viiendale kohale on piirkonniti vaadeldes võimalik näha, kus Keskerakond on noorte seas populaarsem ning need piirkonnad kattuvad täpselt ka pärisvalimiste omadega.

Nii Reformierakonna, Roheliste, IRL-i kui ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna populaarsus oli varivalimistel protsentuaalselt mõnevõrra suurem kui "päris" valimistel.

Sellised tulemused näitavad selgelt noorte pigem parempoolseid hoiakuid, kuid ka selgelt kasvavat vasakpoolse maailmavaate populaarsust Sotsiaaldemokraatide näol. Samas ei pea ma võimatuks, et arvestades kõikide teiste erakondade tulemuste kattuvusega "päris" valimistega, võib ka Keskerakonna populaarsus noorte hulgas olla tegelikult suurem.

Kõige tähelepanuväärsemaks varivalimiste tulemuste osas võib pidada Sven Mikseri mäekõrgust ülekaalu häältekogujate edetabelis. Kui TOP 10 häältekogujate edetabelis kohtadel 2-10 võimutsesid peaasjalikult reformierakondlased ja IRL-i liikmed, siis esimesel kohal troonis 41 häälega Andrus Ansipit edestanud Sven Mikser. Sellisel olukorral võib olla märgiline tähendus, et noorte hoiakud hakkavad muutuma ning ka vasakpoolsetel on Eesti tulevikus "päris" võimule asja. Ka "päris" valimistel jõudis Sven Mikser kõrgele positsioonile, kuid varivalimistel oli näha temale tunduvalt suuremat toetust. Võimalik, et noorteni jõuavad nn uued tuuled kiiremini ja suurema võimendusega.

________________________

PILLE LAIAKASK Tallinna Ülikooli Riigiteaduste tudeng

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et noorte valikud ei olnud väga äärmuslikud.

Veidi üllatav oli see, et noored olid päris julgelt hääletanud ka Roheliste poolt. Ilmselt on keskkonnasõbralik mõtlemine noorte seas laiemalt levinud, kui vanemates põlvkondades.

Keskkerakonna madala toetuse põhjuseks peangi seda, et kuigi Keskerakond oli noortele valimisplatvormis isegi terve peatüki pühendanud, ei ole noored siiski selle erakonna siht- ega valijagrupiks. Põhiline toetus Keskerakonnale tuligi Ida-Virumaalt, kus on ehk rohkem vene keelt kõnelevaid noori. Üheski valimisringkonnas Keskerakonna kandidaat noorte poolt enim hääli ei saanud. Võimalik, et noortele ei lähe ka peale Keskerakonna kampaania, mis tavaliselt keskendub konkurentide mustamisele. Ka varivalimiste raames läbiviidud õpilastööde konkursist tuli välja, et noori häiribki poliitika juures kõige enam just kohati labane reklaamikampaania – seda heideti ette aga pea kõikidele erakondadele.

Noored toetasid ka veidi rohkem Eesti Kristlikke Demokraate ning Eesti Iseseisvusparteid kui päris valijad. See näitab, et noote valikud on mitmekesisemad ning kindlasti ei valita ainult kahe peamise erakonna vahel - ka SDE ja IRLi tulemused olid väga korralikud.

__________________________

ANDERO MARDO Tallinna Ülikooli Riigiteaduste tudeng

Mida võib aga ennustada tulemusest, et näiteks Keskerakond sai vaid 5,38% varivalijate häältest? Mina loen sellest välja ainult seda, et kui keskerakond sisepoliitikas tõsist reformi läbi ei vii, ei ole neil nelja aasta pärast Riigikogus üle kümne mandaadi loota, sest just siis saavad nüüdsed 14-17 aastased, valimistel oma hääle anda ja selle järgi võib ennustada, et nendest ca 55 000 noorest hääletaks vähem kui 7000 noort keskerakonna poolt, mis peaks erakonna juhtkonna tõsiselt kukalt sügama panema.  Samas ei saa väga kindlaid ennustusi ka selle aasta  varivalimiste kohta teha, kuna varimas käis siiski 5% sihtgruppi kuuluvatest noortest.

Roheliste suurest edust noorte seas võib aga ennustada, et kui nad täna põrusid valimiskünnise ületamisega, siis järgmistel valimistel on neil üsna suur tõenäosus see ületada. Mis mind muretsema roheliste juures paneb, on see et nad laiali ei jookseks, sest kohe peale valimisi teatas erakonna juhtkond tagasi astumisest, koos nende kauaaegsete liidritega. See saadab nii mõnegi negatiivse signaali: kas tõesti motiveeris erakonna asju ajama vaid see kõrge riigikogulase palk ja riiklik toetus erakonnale?!

Reformierakond sai üllatustlikult sama tulemuse, mis "päris" valimistel. Ei saa aga kindlalt väita, et noored, kellele näiteks Keskerakond ei sümpatiseerinud, valisid automaatselt Reformierakonda.

Võrreldes varasemaga on enne tänavusi Riigikogu valimisi noorteorganisatsioonide hääl olnud kuuldavam ja selgem. Mitmed noorteühenduste katuseorganisatsioonid on esitanud erakondadele platvorme ja ootusi. Teistkordselt (ning seekord üle-eestilisena) toimub varivalimiste projekt, mille kaudu noored vanuses 13-17 saavad väljendada oma poliitilisi eelistusi. Sellest hoolimata tundub, et poliitilised jõud pööravad noortetemaatikale küllaltki vähe tähelepanu, mis on poliitikute seiskohast lähtudes muidugi ratsionaalne, sest suur osa noortest lihtsalt ei ole hääleõiguslikud kodanikud.

Eesti noortepoliitika on alles ise noor

Eesti noortepoliitika sünniks võib pidada 2006. aastat, kui võeti vastu riiklik Noorsootöö Strateegia (2006-2013). Tegu on valitsuse poolt heaks kiidetud riikliku arengukavaga, mis seab eesmärgiks, et 2013. aastaks peaks noored aktiivselt osalema neid puudutavates otsustusprotsessides ja poliitikasuundade kujundamises.

Eestis on kasutusel lõimitud noortepoliitika mudel, mis kujutab endast koordineeritud ja eesmärgikindlat tegutsemist noorte elu puudutavates valdkondades. Seejuures on oluline, et poliitika igas noort puudutavas valdkonnas ei toimiks iseseisvalt, vaid oleks lõimitud teiste poliitikavaldkondadega. Strateegia väljatöötamine tõi sellesse poliitikaharusse selge visiooni, kuid tänaseni on põhiprobleemiks valdkondadevaheline koostöö ning konkreetse tegevuskava puudumine.

Vaadeldes erinevaid valimisplatvorme, siis on selge, et paljude erakondade jaoks piirdub noortepoliitika enamasti haridusvaldkonnaga. Haridustemaatika seotus noortega on mõistagi õigustatud – noored veedavad suure osa oma ajast koolipinki nühkides ning seega on haridustemaatika üheks noortepoliitika nurgakiviks.

Kõige rohkem rõhutakse juba väsimuseni läbileierdatud tasuta kõrgharidusele ning vene koolide eestikeelsele õppele. Tähelepanu pööratakse ka kutsehariduse olulisusele ja selle arendamisele, ja tundub, et selle küsimuse prioriteetususes on erakonnad valdavalt üksmeelel. Täheldatav on, et kutseharidusega seotud probleeme püütakse lahendada mehhaaniliselt, kuid tegelikkuses on olulsiem, et kummutataks müüt, et kutseharidus on pigem rumalatele, lohakatele ja laiskadele.

Noorteosalus kogub jõudu

Mõistagi pole noortepoliitika tegemisel mitte mingit mõtet, kui ei alustata noorte endi osaluse tõstmisest ja ärakuulmisest. Juba praegu tegutsevad mitmete kohalike omavalitsuste juures noortevolikogud. Tegu on hea viisiga, kuidas äratada noortes huvi poliitika vastu ning panna nad oma kodukohta puudutavates küsimustes kaasa rääkima.

Olukorras, kus pärast kohaliku üldhariduskooli lõpetamist läheb eesti noor mõnda suuremasse linna õppima või tööle, on kohalikus koolis käivad noored need, kellega peab tööd tegema selle nimel, et side kodukohaga tulevikus ei katkeks. Kohalikku ellu kaasatud noor tunneb ennast täisväärtusliku kodanikuna ning kes teab, ehk hoiaks tugevam side kogukonnaga talendidki kodus? Peame maksimaalselt ära kasutama oma noorte inimressurssi, lähtudes tulevikuperspektiividest ning võttes arvesse demograafilisi protsesse.

Mõningaid ideid noorte kaasamisest võib leida ka selle aasta valimisplatvormidest. IRL usub, et noorte probleemid peaksid leidma laiemat kõlapinda, tähtsaks peetakse noorte osaluskogusid KOVi tasandil. Keskerakond ja SDE leiavad, et tõhustada tuleks noorsooinstitutsioonide tegevust suurendades nende rahastamist. Kuna noorteühendused tõid enne valimisi välja erinevaid platvorme ja kohtusid ka kõikide erakondade noortekogudega, oleks siiski oodanud rohkem noortele suunatud lubadusi. Seda enam, et paljud ootused neis platvormides ei olnud suurte rahalise nõudmistega.

Miks me ei protesteeri?  

Oluline osa on ühiskondlikul haridusel. Ühiskonnaõpetuse tund on oma sisult pigem paari mõiste selgekstegemine kontrolltöö tarbeks, mitte aine, mis õpetaks noort inimest mõistma võimalusi ning kohustusi, mida pakub talle demokraatia. Isegi fanaatikust ühiskonnaõpetaja ei saa siin eriti miskit parata, kuna aega lihtsalt napib. Võime analüüsida ning näha kuivadest faktidest kaugemale ei teki üleöö, selle arendamiseks läheb vaja rohkemat, kui pelgalt tunniplaanis harvaesinevat õppeainet.

Tüüpiline eestlane kirub uut seaduseelunõu oma sõbrale. Tüüpiline eestlane kirub uut seadusemuudatust netikommentaarides. Tüüpiline eestlane lihtsalt ei lähe avalikult meelt avaldama - heal juhul kogub keegi ehk allkirju, kui miski väga vastukarva hakkab. Kõik see, mida me teeme või tegemata jätame, omab kõige tähtsamat mõju järeltulevatele põlvedele ning ka tänastele noortele.  Kodanikuühiskonna kultuur ei muutu isegi saja aastaga, kui inimesi nendel teemadel ei harita ning informeerita, kui pole olemas vähimatki eeskuju.

Kuueteistkümnest võib asjagi saada

Noorte valimisea teemat on tänavustes valimisplatvormides käsitletud enam, kui varasematel valimistel. Sotsiaaldemokraadid ja Rohelised on öelnud selgelt välja, et KOV valimisiga võiks olla 16 eluaastat. Ettevaatlikum on olnud IRL, lubades algatada arutelu, kas 16-aastaselt valimine on mõtekas, pigem toetatakse vanematele laste eest lisahääle andmist. Teised erakonnad pole oma arvamust selgelt väljendanud.  

Diskuteerida võib selle üle, kas 16-aastane üldse omab poliitilisi vaateid, arusaama ühiskonna toimemehhanismidest või kui kergesti mõjutab teda propaganda. Rahvusvahelise IEA ICCS (2009) uuringu raportis, kus osales Eestist 140 kooli, kajastus, et teismelistel noortel eksisteerib selge arusaam ühiskonna poliitilisest kultuurist. Teatavasti on usaldusuuringute andmetel ühiskonnas usaldus erakondade vastu madal, samasugune tendents eksisteerib teismeliste seas, teisalt on noortel, sarnaselt valimisealistega välja kujunenud kindlad erakondlikud eelistused.

Oluliseks argumendiks on ka see, et noorte kontsentratsioon meie ühiskonnas järjest lahjeneb, mistõttu valimisea langetamine oleks üks viise säilitamaks noorte osalust demokraatias. Kui lubaksime valimiskasti juurde vähemalt 16-aastaseid kodanikke,  tooks see tänase seisuga juurde rohkem kui 30 000 hääleõiguslikku isikut, mis oleks Eesti mastaabis küllaltki arvestatav jõud.  Sellise häältehulgaga saaks isegi mõne valimiskünnisel kõõluva erakonna muretult Riigikokku aidata.

Põhiseaduslik ja ühiskondlik muudatus peab toimuma järk-järgult ning läbimõeldult. Positiivseks näiteks võime tuua Austria. Valimisea langetamine 16. eluaastani toimus astmeliselt: esmalt rakendati muudatust KOV tasandil, misjärel seati sisse üldine valimisõigus (v.a. Euroopa parlamendi valimised). Teiseks heaks näiteks on Sloveenia, kus valida võivad 16-aastased töötavad noored. Eestiski on 16-aastased ühe korra valida saanud, seda 1990. aasta Eesti Kongressi valimistel.

Noorte valimisõiguses langetamisega võime leida vastuse sellele, kuidas parandada Eesti poliitilist kultuuri – meie riigis peab poliitika tegemine muutuma spetsiifilisemaks. Erinevate ühiskonnagruppide laialdasem kaasamine otsustamisprotsessidesse sunniks poliitikuid tegema enam kvaliteetsemat, inimkesksemat ja diferentseeritumat poliitikat – ja egas Riigikogusse pääsemine ei tohikski olla paari hea valimisreklaami kaugusel.

Kiik jagab viis peamist mõtet, mis talle seoses debati ja kandideerivate noorpoliitikutega meelde jäi. Poliitikud väitlustules olid Rainer Vakra (Eesti Keskerakond), Maris Sild (Sotsiaaldemokraatlik Erakond), Rasmus Lahtvee (Erakond Eestimaa Rohelised), Oliver Vilba (Eestimaa Rahvaliit), Madis Kübar (Erakond Isamaa ja Res Publica Liit), Õlle Pillak (Eesti Reformierakond).

1. Koolikatsed esimestesse klassidesse pigem suurlinnade mure
Paremat varianti meil täna ei ole. Katsed on põhiliselt Tallinna ja Tartu mure, kus on suur tung vähestele koolidele, kuid sellele probleemile head alternatiivi ei olegi -  lapsi ju loosi tõmbama ei pane, suvaliselt koole ei määra ning elukohajärgne paigutamine tundub samuti kohatu. Ometi paistis katsete pooldajate kõva häälega nõutud alternatiiv rohkem nurka surumise võtte, kui diskussiooni arendava mõttena.

2. Koolide võrdustamine – kas see on võimalik?
Debateerijad olid seisukohal, et koole tuleb võrdsustada, siis lahenevad ka probleemid ja katseid pole enam vajagi. Aga kuidas võrdsustada, seda ei osanud keegi öelda. Huvitaval kombel lahterdati jutu käigus koole küll paremateks ja halvemateks, elitaarseteks ja tavalisteks.

3. Katsetest tulenev stres lapsevanemate süü?
Debateerijad arutlesid, kas katsetest tulenev stress võiks olla ka pelgalt lapsevanemate süü, kes oma lapsi katsetega koolidesse panevad. Debatilt jäi siiski kõlama, et katsetest tulenev stress ei ole lastevanemate süü ning enamik ei eelda oma võsukestelt kõrgeid tulemusi ega ela oma purunenud unistusi läbi laste välja, kuid need vähesed, kes seda teevad, teevad seda siiski suuresti just katsete mõjul. Küsimuse alla seati ka see, kuivõrd suur see stress lastele endile on, sest ka saalisolijate hulgas oli katsed läinud noori, kes ütlesid, et ei tajunud seda stressi, millest nii palju räägitakse.

4. Katsed peaksid toimuma vanemas eas
Debatilt jäi kõlama, et koolikatsed peaksid toimuma siiski vanemas eas. Alternatiivina pakuti välja katsed alates 4.-5. klassist või  miks mitte ka alles gümnaasiumi algusest. Publiku poolt pakuti välja ka algkoolide lahutamise idee ülejäänud haridusteest ja puhtakujuliste gümnaasiumite loomist, mille eesmärgiks oleks tagada lapsele võimalus rahulikumalt harjuda konkureeriva maailma nõudmistega.

5. Noortel kuulajatel jätkus kriitilist meelt ja küsimusi
Lõppkokkuvõttes jäi mulje, et noored teavad vaat et rohkem kui poliitikud. Moderaatorina ei pidanud ma kartma, et kõik küsimused minult tulevad - aktiivsust oli kohaletulijatel küll ja veelgi. Jätkus ka kriitilist meelt ja teravat keelt, sest nii mõnigi kord sai publikust tulnud küsimus aplausi osaliseks, kandidaatide sõnavõtud aga mitte. Tundus, et tahet midagi ette võtta ja vastuseid leida oli tulevaste valijate seas piisavalt, et ka nende varivalitud esindajad saaksid sellest õppust võtta. Loodan, et see nii ka läheb.

Meelika Jürisaar

Seepärast peaksime Riigikogu valimiste eel oma otsust tehes mõtlema kõige muu kõrval ka sellele, mis toimub väljaspool meie tänavat ja linnajagu ning kuidas Eesti selles laias ja ettearvamatus maailmas toimetama peaks. Ehk teisisõnu – milline peaks olema meie välispoliitika?

Mida arvavad erakonnad Eesti rollist välispoliitikas?

Vaatame korraks valimisprogramme, et teada saada, mida erakonnad sellest arvavad. Nagu paljud asjatundjad on märkinud, on ideed seekord üpris sarnased – kõigi suuremate parteide jaoks on ühtviisi oluline Eesti aktiivne osalemine Euroopa Liidus, NATOs ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides, koostöö Venemaaga, suhete arendamine Põhjamaade ja Balti riikidega, Eesti ettevõtete toetamine maailmas, tugevamate sidemete loomine Hiina, India, Lähis-Ida ja Lõuna-Ameerikaga.

Kõik need eesmärgid on kahtlemata tähtsad. Kuid millised konkreetsed tegevused aitaksid neid eesmärke saavutada? Sellele küsimusele on juba tunduvalt raskem vastust leida, sest valimisprogrammides seda kuigi selgelt kirjas ei ole. Ühelt poolt võib erakondadele ju andeks anda, sest ega kõike ei jõuagi kirja panna ja kõike ei jõua lugeda ka. Aga veidi põhjalikumad seisukohad ei teeks kindlasti halba, sest muidu taipab nutikam valija kohe, et ega erakonnad ise ka päris täpselt ei tea, kuidas nende eesmärkideni jõuda.

Parteide prioriteedid välispoliitikas – kas liiga sarnased?

Hoolikamal lugemisel selgub siiski, et vaatamata suurtele sarnasustele on ka väikesi erinevusi. Kui üksikkandidaadid ja väiksemad erakonnad kõrvale jätta, siis suurematest parteidest eristuvad näiteks Sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond sellega, et rõhutavad viisavabaduse tähtsust just Euroopa Liidu idanaabrite ja Venemaaga. Samal ajal toetavad Reformierakond ja Sotsiaaldemokraadid üksmeelselt Euroopa Liidu laienemist, peavad tähtsaks inimõiguste edendamist maailmas ning tõstavad esile ka Eesti rolli pikka aega kestnud ehk "külmutatud" konfliktide lahendamisel maailmas. Sellised konfliktipiirkonnad on näiteks Transnistria, mis asub Moldova ja Ukraina piiril, või meist veidi kaugemal Lõuna-Osseetia, mida peavad enda omaks nii Gruusia kui Venemaa.

Samas ei ole Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide välispoliitika programmid sugugi ühesugused. Näiteks mainib Reformierakond suhteid Venemaaga vaid riivamisi, samal ajal kui Sotsiaaldemokraadid rõhutavad esimese punktina, et Eesti ja Venemaa peaksid kiiresti ratifitseerima omavahelise piirilepingu, nii nagu see 2005. aastal kirja pandi.

Kuna Reformierakond on praeguse välisministri partei, on üsna arusaadav, et erakond soovib jätkata uute välisesinduste rajamist üle maailma. Siin vastandub talle aga tugevalt Rahvaliit, kes leiab, et kulutusi Eesti esindustele ja saatkondadele tuleks hoopis vähendada ning võimalusel osaleda ühisesindustes Põhjamaadega.
IRL seevastu kirjeldab teistest põhjalikumalt oma nägemust, kuidas õppida paremini tundma Hiinat, Indiat ja teisi kaugemaid piirkondi, mis Eesti jaoks järjest olulisemaks muutuvad. Selleks tuleb IRL-i arvates õppida nende riikide keeli, saata eestlasi neisse riikidesse praktikale ja arendada koostööd ülikoolidega. Samuti rõhutab IRL, et Eesti kui vaba rahva kohus on toetada ka kõigi teiste rahvaste vabaduspüüdlusi. Keskerakond jällegi peab kõige tähtsamaks Eesti majandushuve.
Üsna ootuspäraselt keskendub Roheliste välispoliitika programm kliima- ja keskkonnateemadele, millest teised erakonnad kuigi pikalt juttu ei tee. Ühe huvitava mõttena soovivad Rohelised luua Välisministeeriumi eraldi polaaralade büroo, mis tegeleks rahvusvahelise koostööga Arktikas ja Antarktikas.

Kas EL-i idanaabritega peaks kehtestama viisavabaduse?

Need siin on vaid mõned üksikud näited, aga paar järeldust saame juba teha. Esiteks, laias plaanis on erakondade nägemus välispoliitikast üsna sarnane ja puhtalt välispoliitika põhjal kedagi eelistada on raske, kui mitte võimatu. Teiseks, kui välispoliitika sinu kui (vari)valija jaoks siiski tähtis on, tuleb valimisprogramme vägagi detailselt uurida ning mõelda näiteks niisugustele küsimustele: Kas Eesti peaks välissuhtluses lähtuma rohkem huvidest või väärtustest? Kas tähtis on Euroopa Liidu laienemine või hoopis viisavabadus EL-i idanaabritega? Mida teha Eesti-Vene piirilepinguga? Kui olulised on soojad suhted USA-ga? Milline roll on välispoliitikas keskkonnahoiul?

See aga pole veel kõik. Kui tahad olla eriti tark ja teadlik valija, on mõistlik vaadata ka seda, mida erakonnad on varem teinud ja kui hoolikalt nad on võimul olles oma lubadusi ellu viinud. Ja lõpuks – välispoliitika on ju vaid üks kümnetest erinevatest valdkondadest, millega Riigikogu ja valitsus tegelema peavad ja mis meie elu mõjutavad. Sest mis kasu oleks meil läbimõeldud välispoliitikast, kui puudub nägemus, kuidas korraldada Eesti hariduspoliitikat või majanduselu? Ja teistpidi - mis tolku oleks tipptasemel haridusest ja suurepärasest majandusest, kui me isegi ei ürita maailmas oma eesmärkide eest seista?

Nii nagu on omavahel seotud kõik poliitikavaldkonnad, on seotud kõik maailma riigid. Telepilt, internet või telefonikõne sõbrale viib meid Lasnamäe kodust sekunditega Kairosse Tahriri väljakule, Kabuli või New Yorki. Just seepärast on nii praegustel kui tulevastel valijatel kasulik endale selgeks teha, kuhu Eesti selles maailmas paigutub ja millist välispoliitikat me nendelt ootame, kes meie riiki järgmised neli aastat juhivad.

Maarja Toots
Avatud Eesti Fondi noorteprojektide koordinaator

Oma tudengivarju nädala kogemustest Tallinna Ülikoolis räägib varivalimistele riigiteaduste tudeng RANDO KADOPA (Lisainfo Tallinna Ülikooli tudengivarju nädala infoga postituse lõpus. Uuri ka teiste kõrgkoolide sarnaseid pakkumisi!)

Esmaspäev, 15. veebruar. Esimese tudengivarju nädala esimene päev. Oma varju, Keili-Kaisaga, olin ma eelnevalt juba nädal aega varem ühenduses olnud ja juba kirjade kaudu teada saanud, et tegemist on väga toreda ja teotahtelise noorega, kellele Riigiteaduste eriala on väga hea tutvustada. Viisin ennast veel aegsasti kõige vajaliku infoga kurssi ja Tudengivarju nädal võis alata!

Varjupäev oli Keili-Kaisa arvates väga mõnus ja kindlasti kasulik üritus. Kui ta enne seda veel natuke kahtles, kas riigiteadused on ikka tema jaoks, siis pärast seda sai otsus kindlaks. "Tegin enne ülikooli astumist üsna palju eeltööd - lugesin, uurisin ja puurisin nii ülikooli kodulehelt, kui ka sõpradelt. Varjupäev tundus minu jaoks väga ahvatlev; saada teada, mis ülikoolis reaalselt sünnib – suurepärane!"

Päev ise oli väga vahva – käisime kahes loengus, ühes seminaris ja hiljem veel riigiteadlaste klubiõhtul. Suhtlemise käigus avastasime ka palju huvitavat üksteise kohta, kasvõi näiteks see, et meil on samal päeval sünnipäev! Loengute vaheajal leidsime ka aega käimaks tudengile kohaselt pelmeenidega ennast kosutamas ja kutsusin oma kursavenna koos oma varjuga samuti kaasa. Seltsis segasem!
Saime ka teada, et meil on vägagi palju ühiseid sõpru ja tuttavaid, nii et muljetasime juba sellel päeval nagu vanad sõbrad!

Me ühiselt arvame, et Tudengivarju nädala puhul ongi kõige paremaks see, et hea õnne korral saab endale sõbra, kellelt edaspidigi ülikooli ja tudengielu kohta informatsiooni hankida. Me oleme end igatahes juba kirja pannud, et teistelegi riigiteadustest huvitatud noortele seda ülikooli elu näidata!

Kas Sind hakkas tudengivari huvitama? Tule vaata oma silmaga!           Registreeri end varjuks: SIIN Või hoopis varjutatavaks?

Autor:

Pille-Riin Raudsepp

Eesti Noorteühenduste Liit

Juhatuse liige

Miks iga noor peaks (vari)valima?!

Üks minu jaoks autoriteetne inimene on kord öelnud, et me kõik peaksime suhtuma oma riiki nagu firma osanikud. Muretsema oma riigi pärast nii siis kui meil on kõik hästi kui ka siis kui elu pole päris muretu ja samas mõtlema ka oma tuleviku peale.

Olles noor ja kasvades kodus, kus on armastavad vanemad, kes toetavad nii vaimselt kui ka rahaliselt meie elamist võib kergelt unustada ühiskonna ja keskkonna meie ümber. Samas on ka neid meie eakaaslasi, kes kannatavad puudust või ei tunne ennast igapäevaselt sama mugavalt. Et hoolida endast ja enda ümber olevast on meie kõigi kohus käia valimas. Kui tunned ennast õnnelikuna ja muretuna, siis mõtle, kas mu sõbral või klassikaaslasel on kõik hästi, aga vanematel ja vanavanematel?

Miks minna just varivalima?

Kui arvata, et varivalimised ei ole päris valimised ja ei mõjuta midagi, siis on see arvamus vale. Eesti Noorteühenduste Liit on kindlasti tänulik iga hääle eest, mille noored annavad. Teeme omalt poolt kõik, et anda poolitikutele teada, millised olid ka varivalimiste tulemused ning millised rahva esindajad on just noorte lemmikud ja millised peaks ehk oma tegevuse üle järele mõtlema.

Mida teha enne varivalima asumist?

Kui kohalike omavalitsuste valimistel on tõenäoliselt valimisnimekirjades ikka mõni tuttav inimene, kelle poolt valida, siis Riigikogu valimistel ei ole see alati nii. Kohalikel valimistel on ka noorel inimesel suur võimalus pääseda valimisnimekirja ning esindada seeläbi enda ja oma eakaaslaste huve. Riigikogu valimistel ei pruugi aga kedagi tuttavat nimekirjas olla, keda saab usaldada tutvuse poolest. Seetõttu võiks enne valima minemist tutvuda ka erakondade valimisprogrammidega.

Levinud on müüt et enne valimisi erakonnad lihtsalt lubavad ja ei täida oma lubadusi. Seetõttu pole mõtet ka uurida, mis ühe või teise erakonna programmis kirjas on. Mina usun, et see on oluline. Valitsuse moodustavad erakonnad teevad omavahel lepingu, kuhu saab kirja kõik see, mida järgmise nelja aasta jooksul korda saadetakse. Kõik see põhineb just sellel, mida valimiste ajal lubati ja kuna erakonnad soovivad ka järgmisel korral valituks osutuda, siis peavad nad oma lubadusi täitma. Tasub uurida, ka kui sõnapidaja üks või teine erakond on.

Kindlasti tasub rääkida valimistest ja valikutest ka oma pereringis ja sõprade seas.

Meie oleme tulevik, aga ennekõike ka olevik!

Ühel Euroopa Liidu noortekohtumisel ütles üks noor prantslane oma kõnes, et noored on küll meie tulevik aga poliitikud ei tohiks unustada, et noored on ka meie olevik. Sestap tulekski enda peale mõtlema hakata juba täna ning osaleda varivalimistel ja ka valimistel!

Olen noor ja osalen aktiivselt,

Pille-Riin Raudsepp

Sel aastal on plaanis asi suuremalt ette võtta ja läbi viia varivalimised üle-eesti ning kokku panna noorte "variparlament". Varivalimised toimuvad 25. veebruar - 03. märts ning on demokraatlikud ehk salajased, ühetaolised ja üldised. Noorel vanuses 14-20 on võimalus oma valik teha e-hääletuse teel. Valida saab elukohajärgse valimisnimekirja alusel.

Noorte varivalimiste 2011 edukaks elluviimiseks on oma õla projektile alla pannud Avatud Eesti Fond, Euroopa Noored Eesti Büroo, Hasartmängumaksu Nõukogu ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Selleks, et enne varivalimisperioodi oleks noored teadlikud osalemisvõimalusest, toimuvad maakondades mitmed tegevused. Eesti Õpilasesinduste Liidu kaasabil korraldatakse koolides valimisdebatid, Tegusad Eesti Noored külastavad noortekeskuseid ja viivad läbi simulatsioonimänge ning kõigil tegevustel hoiavad igas maakonnas silma peal maakondlikud koordinaatorid.

Suve jooksul oleme palju ringi sõitnud ja "Noorte Varivalimised 2011" projekti tutvustanud. Käisime külas headel sõpradel üle mere – Soome Noorteühenduste Liidul Allianssil; võtsime osa huvijuhtide, õpilaste, üliõpilaste ja noorte osaluskogude suvekoolidest; kohtusime Kodanikuõpetuse Õpetajate Seltsi, Tartu Noortevolikogu ja paljude teistega.

Viimistlused projekti, tegevuskavasse ja eelarvesse on tehtud, nüüd otsime juurde veel võimalikult palju vabatahtlikke ja anname endast parima, et 2011. aastal toimuvad varivalimised oleks kõigile suurepärane kogemus!

Pilt tehtud Õpilasesinduste Liidu suvekoolis. Pildil Mailis Ostra ja workshopis välja selgitatud noorte arvates suurimad mureküsimused seoses noorte ja noortepoliitikaga.

Kell pool üheksa lasti üle Eesti bussidega kohale toodud 700 noort Tartu linna eri nurkades lahti. Unistele noortele pisteti näppu orienteerumiskaardid ja ülesanded et nad läbiksid takistusi ja ülesandeid täis raja.
Need, kes olid piisavalt nutikad jõudsid lõpuks ka konverentsile, mis toimus Vanemuises. Ajalugu vaikib teel kadunuks jäänud noortest ja noortest, kes mõne ülesandega jänni jäid – võib-olla selliseid ei olnudki?

Pirogovi parki jõudes anti umbes 110 noorele mängukaardid nelja teemaga: Poliitilised mängud ja poliitikute mängukannid; Kes valib see tellib muusika; Mina tahan; Vali mind.

Noorte ja kahe grafiti kunstniku ühistööna valmisid kaks tööd just nendel teemadel. Grafitikunstnikeks olid Uku Sepisvart ja Andreas Luigas!

Esimene neist sümboliseerib seda, et pidevalt on keegi, kes "tõmbab niite" ja manipuleerib ning soovib meid mõtlema panna nii nagu temal on vaja. Olgu tegemist siis pesupulbri valikuga; telekanalite valikuga; erialaga ülikoolis; õpilasomavalitsuse valimistega või poliitikutega valimiste ajal – igal juhul soovitakse, et me valiksime midagi… ja kui ei vali? No sellisel juhul valitakse meie eest. Tähtsad valikud tuleb ISE teha, isegi kui tundub, et võimalikud muutused toimuvad teosammul või kõik teised valivad midagi muud.

Teine kunstitöö toob välja, et poliitilistes mängudes on positiivne kui suhtuda kriitiliselt nii poliitilisse reklaami, lubadustesse ja ka meedias kajastavasse. Kriitiline suhtumine ei tee paha ka tavalisemates tegevustes – omamoodi poliitika on ka see, kui mõelda, et õpetaja saaks tundi kuidagi paremini läbi viia. Ja juba järgmine tasand on oma hea mõtte teoks saamisele kaasa aitamine.
Elu on omamoodi maskipidu – kui märkame, mida meie kaaslased oma maskidega öelda tahavad või mida nendega peidavad, siis oleme meie selles mängus võitjad.

• Loodetavasti said ka Sina inspiratsiooni sellest väiksest grafiti-kunsti jutust ja osaled varivalimiste õpilastööde konkursil! Lisainfo SIIT